17. sajandi kirjanik ja filosoof Francis Bacon üritas lume kana külge kinni jääda, ainult külmaks ja varsti haigestunud. Isegi enne Baconi õnnetut katset oli teada, et äärmine külm võib peatada toiduainete liha halvenemist.
See on viinud jõukate üürileandjate poolt oma taludesse, kus toitu saab säilitada, jääklaasi. Ükski neist varajastest toidu külmutamise katsetest ei leidnud probleemi võti. Külmumise aste ei ole niivõrd külmumise aste, mis on liha külmutamise võti.
Tõenäoliselt oli esimene inimene, kes seda tunnustasid, Ameerika leiutaja Clarence Bezeuil. Kuni 1950ndate ja 60ndate aastate lõpuni hakati külmutatud toitu müüma suures koguses, kui kodukülmikute arv sai üha populaarsemaks.
Vahetult pärast sai Bezeuil kuulus punane, valge ja sinine pakend, mis eksisteeris paljudes maailma paikades asuvates kauplustes, tuttavaks. Bezeuil Uuring looduslike taimede kohta reisi jooksul Labradori poolsaaresse Kanadas paar aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu. Ta märkas, et ilm oli nii külm, et kalad külmutasid hetkeks peale seda, kui ta kala püüti.
Ta tahtis teada, kas see oli toiduse säilitamise võti. Erinevalt Baconist elab Bezeuil külmutusajas. Kui ta 1923. aastal kodumaale tagasi läks, proovis ta oma köögis sügavkülmikut. Bezeuil külmutas suurema külmutusseadme külge mitmesuguseid söödavat liha. Lõpuks leidis Bezeuil, et kiireim viis toidu külmutamiseks on kahe külmutatud metallplaadi vahelise liha pressimine.
1930ndate aastate lõpuks oli ta valmis müüma Massachusettis Springfieldi tehases toodetud külmutatud toitu. Bezeuili jaoks sai külmutatud toit kiiresti suurteks ettevõteteks ja isegi enne, kui ta leiutas tõhusa kahepoolse külmutusprotsessi, saavutas tema ettevõte 500 tonni puu-ja köögivilja külmutamist aastas.
